Närvisüsteemi süüfilis võib olla erinev, mõnikord on selle diagnoosimine keeruline - esialgu võib närvisüsteemi süüfilisega patsiendil kahtlustada näiteks dementsuse sündroomi. Kesknärvisüsteemi süüfilist saab tõhusalt ravida, kuid ravi tuleks rakendada kiiresti - närvisüsteemi muutusi ei saa tagasi pöörata.
Närvisüsteemi süüfilis (kesknärvisüsteemi süüfilis) ilmub tavaliselt pärast 10-20 aastat ravimata haigust. See juhtub kõige sagedamini, kuid närvisüsteemi struktuuride süüfiline kaasatus võib spiroheetinfektsioonist alates tekkida igal ajal. Kesknärvisüsteemi süüfilise teket kiirendavad tegurid - üks peamisi aspekte on patsiendi samaaegne nakatumine AIDSi või HIV-nakkusega.
Võib tunduda, et süüfilis pole enam levinud - tõest ei saa midagi enamat olla. Nii neuroloogid kui ka dermatoloogid ütlevad meile, et tänapäeval on süüfilise juhtumeid üha rohkem.
Süüfilis on bakteriaalne haigus, mille põhjustab kahvatu spiroheet (Treponema pallidum). Nakkus tekib seksuaalse kontakti tagajärjel ja tõepoolest - selle haiguse esimesed sümptomid asuvad tavaliselt reproduktiivorganites, kuid see pole alati nii. Süüfilis - eriti kui seda ei ravita - mõjutab enamasti erinevaid kehasüsteeme, sealhulgas närvisüsteemi.
Kesknärvisüsteemi süüfilis: tüübid
Närvisüsteemi süüfilise infektsioon võib olla täiesti asümptomaatiline. Sellises olukorras on kõrvalekaldeid võimalik tuvastada laboratoorsetes testides, kuid asümptomaatilise kesknärvisüsteemi süüfilisega patsientidel ei esine praegu mingeid sümptomeid. Seda tüüpi haigus areneb tavaliselt kahvatu spiroheteedega nakatumise esimestel nädalatel.
Kesknärvisüsteemi süüfilise teine vorm on meningeaalne süüfilis. See põhjustab meningiiti, millega kaasnevad tavaliselt fokaalsed neuroloogilised sümptomid (nagu ataksia või kraniaalnärvide halvatus). Meningeaalne süüfilis areneb mõne nädala pärast ja mõnikord pärast mitu aastat kestnud spiroheteed. Üldiselt võib arvata, et see kesknärvisüsteemi süüfilise vorm võib esineda kuni 30% -l ravimata süüfilisega patsientidest. Selle haigusvormi ohtlikum vorm, st meningovaskulaarne süüfilis, areneb statistiliselt umbes 10% -l kesknärvisüsteemi süüfilisega patsientidest. Meningiovaskulaarse süüfilise risk on see, et selle probleemiga patsientidel on suurem insuldirisk.
Palju hiljem kui ülalnimetatud probleemid, sest isegi 20–30-aastase süüfilise all kannatamise järel võivad ilmneda kesknärvisüsteemi muud tüüpi süüfilise kaasamine, st selgroo dermatiit ja progresseeruv halvatus. Seljaaju sügelus on määratletud kui seisund, mille korral degeneratsioon ja demüelinisatsioon toimuvad seljaaju tagumistes nöörides ja närvijuurtes.Sügelusega patsiendid võitlevad selliste probleemidega nagu tugev ja paroksüsmaalne (tulistav) valu, ataksia ja sensoorsed häired. Progresseeruv halvatus on ajukelme ja aju kroonilise põletiku põhjustatud seisund, mille tagajärjeks on ajukoore funktsiooni kahjustus. Progresseeruva paralüüsi käigus muutub patsientide käitumine (nad võivad muutuda apaetiliseks või vastupidi - äärmiselt eufooriliseks) ning lisaks võivad patsiendid välja töötada ka pettekujutelmad või tunnused, mis viitavad dementsuse häire tekkimisele.
KNS süüfilis: sümptomid
Üldist ülevaadet sümptomitest, mis võivad ilmneda erinevatel kesknärvisüsteemi süüfilise tüüpidel, vt eespool. Kuid igas neist võivad patsiendid kogeda ka muid kesknärvisüsteemi süüfilise sümptomeid, mis võivad hõlmata järgmist:
- peavalud
- pearinglus
- kuulmispuue
- isiksuse muutused
- käitumishäired
- reflekside nõrgenemine
- meeleoluhäired (alandatud või tõusnud meeleoluna)
- uriinipidamatus või fekaalipidamatus
- hüpotensioon (lihastoonuse vähenemine)
- nägemisnärvi atroofia ja sellega seotud nägemishäired
- krambid
- lihaste atroofia
- kange kael
- iiveldus
- oksendamine
- segasus
- kontsentratsioonihäired
- värinad
- lihaste kontraktuurid
KNS süüfilis: diagnoos
Kesknärvisüsteemi süüfilise diagnoosimisel kasutatakse laboratoorset analüüsi peamiselt kahvatu spiroheedi nakkuse tuvastamiseks. Määramisi saab teha nii patsiendi verd uurides kui ka tserebrospinaalvedelikku hinnates (saadud nimme punktsiooniga). Kasutatakse nii mittespetsiifilisi teste (s.t. teste nagu VDRL või USR) kui ka süüfilise spetsiifilisi teste (mis on FTA-ABS, TPHA või TPI).
Kuid enne patsiendi laboratoorsetele uuringutele suunamist tehakse kõigepealt neuroloogiline uuring. Nagu juba mainitud, võib kesknärvisüsteemi süüfilis areneda isegi mitu aastakümmet pärast esmast nakatumist ja seetõttu võib selle seisundi õige diagnoosimine olla lihtsalt keeruline. Lisaks eelmainitud neuroloogilistele kõrvalekalletele on kesknärvisüsteemi süüfilisega patsientidel nn Argyll-Robertsoni sümptom. See ei ole süüfilise spetsiifiline kõrvalekalle (seda võib leida ka hulgiskleroosi või neuroborrelioosiga patsientidel), kuid see võib viia arstideni diagnoosima närvisüsteemi süüfilise kaasamist. Argyll-Robertsoni sümptom on see, et patsiendi õpilased on kitsad, nad reageerivad õigesti lähenemisele ja joondumisele, kuid puudub üks füsioloogilistest refleksidest, st õpilaste reaktsioon valgusele.
KNS süüfilise diagnoosimisel kasutatakse ka pilditeste. Tavaliselt suunatakse patsiendid kompuutertomograafiasse või magnetresonantstomograafiasse. Tänu sellistele pildiuuringutele on võimalik tuvastada näiteks närvikoe atroofiat või isheemilisi koldeid.
Kesknärvisüsteemi süüfilise kahtluse korral võib diagnoos olla äärmiselt ulatuslik, mis tuleneb muu hulgas ka vajadusest välistada patsiendi sümptomite muud võimalikud põhjused. Erinevatel patsientidel võib diferentsiaaldiagnoosimine olla erinev, kuid enamasti tuleks kesknärvisüsteemi süüfilis eristada psühhiaatrilistest häiretest (nt dementsuse või skisofreeniaga), hulgiskleroosi ja neuroborrelioosiga.
Soovitatav artikkel:
Süüfilise sõeluuring - milliste testidega süüfilis tuvastatakse ja millal neid teha?Kesknärvisüsteemi süüfilis: ravi
KNS-süüfilise raviks kasutatakse penitsilliinantibiootikume. Neid manustatakse tavaliselt intramuskulaarselt, ravi kestus on tavaliselt 10-14 päeva. Mõnikord antakse närvisüsteemi süüfilise haavaga patsientidele ka muid preparaate, näiteks tseftriaksooni või probenetsiidi.
KNS süüfilis: prognoos
Mitte iga süüfilisega patsiendil ei teki närvisüsteemi haaret. Selle juhtumise suurim oht on siis, kui patsienti ei ravita süüfilise vastu. Kui aga patsiendil tekib kesknärvisüsteemi süüfilis, on aeg võtmetähtsusega - näiteks meningeaalse süüfilise korral võib antibiootikumide kiire manustamine patsiendile vältida spiroheetinfektsiooni püsivate neuroloogiliste komplikatsioonide tekkimist. Mõned probleemid, nagu seljaaju sügelus ja progresseeruv halvatus, tekivad pärast paljude aastate süüfilist. Selliste probleemidega patsientidel viiakse läbi ka ravi antibiootikumidega, kuid kesknärvisüsteemi süüfilise põhjustatud närvisüsteemi muutusi pole võimalik tagasi pöörata.
Halvim prognoos puudutab kesknärvisüsteemi süüfilise ja HIV-nakkuse või AIDSi all kannatavaid patsiente. Nende puhul võib närvisüsteemi kaasamine süüfilise tekkesse ilmneda palju kiiremini, lisaks on juba teatatud sellistest patsientidest, kelle vastus penitsilliiniravile oli madalam kui korralikult toimiva immuunsüsteemiga inimestel.
Soovitatav artikkel:
Süüfilise (süüfilise) efektiivne ravi penitsilliini, doksütsükliini, tetratsükliiniga. Savi ...
